Kuidas väärika meediaväljaande noor praktikant mind omaloominguga ehtis

(NB! See artikkel täieneb veel!)

Loen kolmandat korda läbi selle artikli, haaran käega laubast ja vangutan ahastusega pead.
Ma aimasin halba. Aimasin, kuid olin liiga sinisilmne. Ma tunnen, et minu usaldust on kuritarvitatud, mind on ahistatud. Ma tunnen, et minu nime on lubamatult kasutatud ja määritud.
Ma õppisin sellest põgusast kogemusest just väga palju. Kahju, et seda juba kooliajal ei õpetatud.

allikas: yoozpaper.com

Jah, te teate tõenäoliselt, mis artiklist ma räägin.

Kahjuks ei leidunud mul töö tõttu seda aega, et tekkinud olukorraga kohe tegeleda. Et postitada jagamiste alla enda vastust, et rääkida olukorrast vegankommuunis, et võtta kohe ühendust artikli toimetajaga, et esitada kohe järgmisel päeval kaebus jne. Kuid mul on see aeg nüüd ning ma võitlen lõpuni. Ei saa päris nii, et meedia teeb mis tahab.

Miks ma sellest kirjutan?

• Kokku on keeratud tõeline crap ning mina olen selle kohutava muinasjutu üks peategelane.
  Esiteks, on rohkem kui suurem enamus artiklis esitatud väidetavaid tsitaate väljamõeldised ning noore ajakirjaniku tõlgendused, mida mina pole sellisel kujul kordagi öelnud.

• Artikliga seotud meediaväljaanne on rikkunud Eesti ajakirjanduseetika koodeksit, avaldanud ebaõiget informatsiooni ning kasutanud minu nime kujul, milleks neil puudus õigus. Not cool.

• Ma tahan, et teie teaksite, kuidas sellise situatsiooni tekkimist ennetada.Minu jaoks oli see esimene säärane kokkupuude meediaga. Ma lihtsalt ei osanud end kaitsta varitseva ohu eest, sest ma ei teadnud kuidas seda teha. Veelgi enam, ma ei osanud aimata, et mind selline oht võib varitseda, sest puudus eelnev otsene negatiivne kokkupuude meediaga.

Ma käisin eelmise kuu lõpul heauskselt andmas ühte põnevat intervjuud. Täpsemalt, tegemas näidis-poodlemist ühele ajalehele, et avardada selle lehe lugejate maailma ja mõistmist vegantoidu ja -elustiili kohta. Ma olin põnevil. Olin, kuni ma nägin oma Facebooki ajavoos pealkirja, mis kõlas nagu midagi, mis ma ütlesin...ja veel midagi, mis ma ütlesin...täiesti eraldi kontekstides...kokku panduna, üheks fiktiivseks tsitaadiks, mida keegi kunagi tegelikult ei ütelnud.

Kuidas see toimus?

Minuga võtab juuli lõpus Facebooki kaudu ühendust nooruke, 21-aastane ajakirjanik, kes soovib vegan-toidukorvi teemal artiklit kirjutada. Uurin, mis on loo ajend, kust pärineb idee ning kuidas ja kas on neiu ise veganlusega seotud. Vastused tunduvad veenvad ja siirad. Neiu näib tore ja mõistev, lugejale vegan elustiili selgitada sooviva huviga, mitte tavapärane kõmu otsiv kollase meedia ajakirjanik. Lisaks noor, alustav ajakirjanik - mis ohtu saab temast olla, eriti, kui artikli sisu tuleb, lubatult, selgitav. Kõhklen veidi, kuid otsustan kõhutundele vaatamata osaleda. Vale, nii vale otsus.

Reegel number üks: Ära kunagi usalda tööd tegevat ajakirjaniku.

Kiirelt saab kokku lepitud kohtumine Kristiine Prismas. Vaid päev-mõni hiljem kohtungi noore brünetiga Kristiine Keskuse juures. Tervitame ning sammume koos poodlema. Kogu poodlemine on veidi kentsakas, sest tegelikult ma just käsisin poes toiduvarusid täiendamas. Kogu korvitäit ei taha ju pärast uuesti tagasi laduda, seega teeme pigem tiiru poes ning ma ütlen, mida ostaksin. Ilmselt. Sest tühja korviga puudub ülevaade, mis veel puudu on. Mõned üksikud asjad laon korvi ka. Lisaks on jube raske keskenduda, mida Sa ostaksid, kui samal ajal seletad ja küsimustele vastad. Suurem osa ajast seisame ja natuke vähem aega tegeleme mõttelise ostlemisega.

Reegel number kaks: Ära kunagi räägi rohkem kui küsitakse.

Seisame pikalt puuviljaleti juures ning ma räägin sõbralikult vegan-elustiilist, rõhutades, et minu jaoks on see nii palju enamat, kui ainult toit - loodus, keskkond laiemalt. Toon näiteks riidest/võrgust kotid vs kilekotid. Neiu otsib välja väikese paberi ja kirjutusvahendi ning kritseldab paar märksõna, heal juhul mõne lausejupi nende vahele.

Võtan kaks õuna. "Golden" sort - minu lemmik poeriiulil. Maitsev on! Vaatan hinda ja vastan enne, kui neiu küsib. Seletan, et üldiselt on minu jaoks oluline toetada kohaliku põllumajandust, aga maitse on ka oluline. Nt Eesti lihatomat maitseb nagu tomat, erinevalt Hispaania plastmasstomatist. (Mulle lihtsalt ei meeldi plastmasstomat :'( + hei, saan Eesti põllumajandust toetada. Win-win? Lihatomati hinda aga arvestades, ei luba ma endale seda eriti suurtes kogustes. Seda ma talle ei maininud vist, eks?) Hooajal saan kohalike õunu maakodust hunnikutega, seega neid ei osta. Muul ajal võin endale mõned "Goldenid" lubada küll.

Siinkohal juhiksin tähelepanu ajakirjanduses laialt levinud ja ka antud artiklis kasutatavale liialdavale kirjastiilile ning tooksin välja ühe huvitava väite. Nimelt on "Golden" Prismas oma 1,69€/kg-ga keskmise hinnaklassi õun, mitte poole kallim teistest, nagu väidetud. ;) "Goldenist" kallimad on nt "Royal Gala" 2,49€/kg, "Kanzi" 2,29€/kg ning soodsamad nt "Jonagold" 1,49€/kg ning "Paulared" 0,73€/kg.

allikas: fruitxpress.ee

Rahaga on mul okei (tulen toime). S.t kuu lõpus "Royal Gala" õunu ei osta ja säästetud raha eest saab võiku peale vorsti ka. Hinnasilt huvitab mind küll. Lihtsalt hind ei ole minu jaoks ehk nii määrav, kui mõnele tavapärasele "vaesele tudengile". Porschega ei sõida, vanemad pole miljonärid ja kommionu ei oma. Haaran veel nipet-näpet ning ka mainitud banaanid. Lisan, et mind häirib, kui mahetooted (nt banaanide puhul) on kilesse pakendatud - jätan pigem ostmata - kilepakend nagu nullib suure osa toote sõnumist minu jaoks ära.

Liigume edasi. Seletan lahkelt ja uurin, kas tal vahepeal on mingeid küsimusi ka tekkinud. On. Jääme jälle seisma. Me pole kaugele jõudnud - seisame juurviljade ja kuumaleti nurgal. Neiu viipab kaugemale ja uurib. Mis tundega ma vaatan lihaletti seal, kas ei isuta? Ei, ei isuta. Miks? Mina näen vaatan selle pilguga nagu oleksid seal laibad reas, ei ole väga isutav. Neiu turtsatab naerda. Mismis..., mis nalja teeb? Ei miskit, lihtsalt ma käisin siin samas mõni päev tagasi oma sõbrannaga ja küsisin sama - ta vastas täpselt samamoodi "laibad reas" - see äratuntav sarnasus lihtsalt.

Piim, piimalett. Jogurtid kauguses. Räägin, et väga paljud vegan tooted on soja-baasil, sh ka jogurt. Soja võib tavatarbijale olla alguses väga harjumatu. Jutustan, kuidas ma olen väga tundliku maitsemeelega ning taimetoitlaseks hakates tundsin Alpro sojajogurtis väga spetsiifiliselt soja maitset, mis mind häiris; Nüüdseks on keel ilmselt soja maitsega harjunud ja see ei häiri mind enam.

- siia vahele kuulub veel hunnik kommentaare (mis tulevad peagi alla poole) kõigi teiste teemade kohta ning asjade kohta, mida ma ei öelnud sellele neiule, hetkel lihtsalt ei jaksa -

Oleme juba oma tiiru peaaegu lõpetamas ning tuleb veel küsimus. See kõlab umbes: "Mis on kõige ebameeldivam kogemus ostlemise juures?" Seisatan jälle ja mõtlen pikalt. Vaikus. Vastan miskit eitavalt ning jalutame veidi edasi. Tegelikult...lihalett. Räägin loo, kuidas taimetoitlaseks hakates oli lihaletist läbi jalutamine mingi väga kõhedust tekitav, kasutamata kordagi tsiteeritud sõna "rõve". (Ma tegelikult ei kasutagi väga seda sõna. Liha kirjeldades mitte, sest see on minu jaoks väga tugevahinnanguline sõna ja ma ei taha lihasööjat panna end ebamugavalt tundma, sellele viidates. Ma sõin ka kunagi liha. Mulle ei meeldiks, kui ma söön ja keegi hakkas oma hinnangut loopima, et mu toit on rõve.) Lisan, et mul meenub sellega seoses üks kord, kui poes tõsteti asjad ümber. "Taimsed vorstid olid tõstetud tavaliste kõrvale - see on olnud reaalselt vist ainus ebameeldiv kogemus." (Ebameeldiv oli siis see, et pidi neid otsima. Muidugi see ka, et nad lihaletis olid; Mulle meeldis kui vegantooted kõik ühes kohas koos olid.)

______________________________

*Mainin väga kiirelt veel ära, et see, et lehmal võetakse udarast vastumeelselt piima, ei ole minu suust kõlanud.

*Ärge palun arvake, et ma ütlesin "Käib kah.". Ei, ei ütelnud.

*Selgitasin tiinuse ja piimatootmise ja seemendamise/vägistamise seost päris pikalt ja laialt talle, aga sellest pole ka midagi selget kirja pandud
*Naljakas, et ta väidab, nagu ma olla öelnud, et veganiks hakata oli raske, kuna pidi silte lugema. Naljakas seetõttu, et ma just rääkisin pikalt, kuidas mulle meeldis vegelt veganile liikudes uuesti hakata toodete silte lugema, saades toidust teadlikumaks ning avastades uusi vegan tooteid.

*Huvitav fakt on ka see, et mina rääkisin talle lehmapiimajuustu söömise kõhuvalust, mis mul oli. Ma ei väida küll, et ka tema sõbranna sama kogemust pole kogenud, kuid siiski. Lisaks mainisin esimeses kirjas talle, et arvan, et olen tervsilik-or-not skaalal veganite seas pigem see rämpstoidu-vegan. Kummaline, aga mis seal ikka.
*Kalevi kohta ma ka ei väitnud, et nad üldse midagi toodetest veganina reklaamivad. Neiu ajakirjanik kas ei süvenenud üldse mu öeldusse või tegi siit mingi täieliku omaloomingu.
* Ja kõige olulisem. Ma ei ütelnud mitte ühtegi halba asja liha ega lihasööjate vastu terve meie kirjavahetuse ja kohtumise jooksul. Kui mul lastakse rahus olla, siis lasen mina teistel ka rahus olla.

* Minuga vestlust ei salvestatud. Minu lauseid ei kirjutatud üles. Avaldatud tsitaate pole olemas.

jpm

______________________________

allikas: shannoncu.ie

Kuidas aidata kaasa, et meedias ei leviks Sinu või Su mõtete kohta valeinfot?

Üks tark sõber, kes mulle selles asjas nõu on andnud, ütles:

"Ajakirjanikega on kaks asja alati:"

• Lindistada palud
• Enne kui avaldavad artikli, küsid seda lugeda

Alati.

Mina olin rumal, pahaaimamatu, ei teadnud. Mõtlesin küll mõlema asja peale korra. Ühe korra.

Kokkuvõtteks

Selle kõige juures on minu jaoks kõige huvitavam see, et lõplik artikkel ei kajasta just kõige ülevaatlikumalt seda, mida siis vegan-ostukorv reaalselt sisaldab ega põhjuseid selle taga.

Ei selgitata (nagu mulle ajendina toodi) bussis arutlevatele vanatädidele üheselt mõistetavalt, mida veganid valivad süüa ega võrrelda avatarbija vs vegani toidukorvi hinnaerinevusi.

Küll aga maalitakse vähemalt ühe osalise näol kollasele meediale sobivalt müüv, kõmuline pildi ühest "tõelisest" stereotüüpsena näivast veganist. Siinkohal toon välja, et teine osaline oli ajakirjaniku hea sõbranna. Sõbrannat ikka meedias halvast valgusest näidata ei taha, ma mõistan. Keegi tuli valida. Kõmu müüb.

PS. Tänan südamest kõiki, kes on selle artikli ilmumisega seoses mulle nõuga või mõnel muul viisil abiks ja toeks olnud! Täh!

Much luv <3